Söödav rebashein "Krepysh"

Rebashein söödav "Krepõsh".
Tervislikud kõrge valgusisaldusega rohelised salatite ja suppide jaoks.
Varajane sort (tõusmetest kuni tarbimisküpsuseni kulub 70-80 päeva), kõrgus 120-140 cm, on taimse kergestiomastatava valgu allikaks.
Kogu varre ulatuses on tihedaltlehistunud võrsed. Lehed on rohelised, punaste roodudega, õisikud püstised. Lehemassi saagikus kuni 3 kg/m2. Rebashein on nõudlik sooja ja valguse suhtes, kuid mullastiku suhtes mitte: ta kasvab igasugusel, sealhulgas ka happelisel, liivasel, sooldunud mullal. On kergesti kohastuv kasvatustingimustega. Talub sügisesi külmi.
Sorti soovitatakse salatikultuurina kasutamseks, kulinaarias. Noori, õrnu, mahlaseid lehti kasutatakse salatites ja kulinaarias, jookide valmistamiseks. Õitsvaid taimi kuivatatakse ja kasutatakse tee valmistamiseks, naturaalse värvainena ja toidulisandina.

Seemned külvatakse mai lõpul, kui muld on soojenenud +10 kuni +12 kraadini. Et saada vatajast saaki ja varustada end ka seemnetega, on kindlam kasvatada taimed ette. Selleks külvatakse seemned aprilli II poolel (umbes kuu aega enne avamaale istutamist). Rebasheina taimi kasvatatakse pottides. Taimed istutatakse alalisele kohale peale öökülmade lõppu. Kui neid juhtub veel tulema, siis kindlasti kaetakse taimed kinni. On täheldataud, et noored taimed taluvad ümberistutamist ka siis, kui juured saavad kergelt viga, kuid parem on istutada ümber koos mullapalliga. 3 - 4 liikmelisele perele piisab 7-10 taimest. Enne külvi antakse juurviljadele mõeldud mineraalväetiste segu (30 g 1m2 kohta) või siis kompleksväetisi vastavalt kasutusjuhendile.
Tähelepanu! Rebashein neelab aktiivselt lämmastikuühendeid, mis edaspidi muutuvad tervisele kahjulikeks nitraatideks. Seepärast ei maksa mineraalväetisi kuritarvitada.
Enne külvi tasandatakse maapind. Külvinorm on 15 g seemneid 100 m2 kohta, st et 100 g seemnetest piisab 600 m2 jaoks.
Külviskeem: värske rohelise jaoks taimede vahekaugus 20-25 cm, reavahe 60-70 cm. Seemnete saamiseks vastavalt 50-60 ja 60-70 cm. Ühtlase külvi saamiseks segatakse seemned saepuruga või jämeda jõeliivaga. Pärast külvi maapind rullida. Tõusmed ilmuvad 7-8 päevaga.
Otsekülvil avamaale arenevad taimed väga aeglaselt, seepärast on esimesel kuul vaja hoolikalt rohida. Edaspidi kasv kiireneb niivõrd, et kasvamine on ööpäevas 5-7 cm (!) ja taim on võimeline ise umbrohtu alla suruma.
Kastetakse regulaarselt, eriti peale külvi ja kasvu algstaadiumis. Kasvades lähevad juured nii sügavale mulda, et taim edaspidi kastmist praktiliselt ei vaja.
Väetatakse taimi veisesõnniku lahusega (1:5) 3-4 korda suve jooksul või siis puutuha leotisega (200 g 10 l veele). Lehti hakatakse toiduks tarbima kui nad on 15–20 cm pikkused.
Koristusaeg määratakse kindlaks selle järgi, kui alumised lehed muutuvad punakaks, kuivavad ja pudenevad või varre värvus muutub rohelisest heledaks või valkjaks.
Sügisel, peale seemnete valmimist, korjatakse neid raviotstarbelise õli valmistamiseks ja idandite saamiseks – see on raviva toimega elav toit.
Seemneteks kasvatatava rebasheina agrotehnika ei erine milleski lehesaagi eesmärgil kasvatatava omast.
Seemnete saamiseks valitakse mõned kõige tugevamad taimed. Lehti neilt ei koguta. Seemneid korjatakse sügisel, alustades kõige alumistest õisikutest. Seemnete valmimise tunnusteks on: alumiste lehtede punakaks muutumine, kuivamine ja mahalangemine, vars muutub erksast rohelisest salatiroheliseks või valkjaks. Valmimise iseloomulikuks tunnuseks on veel leheservade kreemikaks muutumine. Seemned pudenevad kergesti, seepärast lõigatakse pöörised veidi enne valmimist ja kuivatatakse.
Seemned pudendatakse käsitsi ja sõelutakse läbi peenikese sõela. Ühelt taimelt võib saada kuni pool miljonit seemet, ühelt pööriselt kuni 1 kg. Seemned säilitavad idanevuse 5 aastat.

* Rebasheina kasutamine toiduks - see on raamat, mida teadlased alles asusid kirjutama. Ja selles raamatus on on vaid üks leheke. Aegadel, mil rebashein oli pandud kirikuvande alla, asutas Rootsi kuninganna Christina Augusta 1653. aastal Amarandi kavaleride ordeni, mis eksisteeris kolm aastat (kuni ristiusu kehtestamiseni). Ordeni sümboliks oli rebasheinapärg, millel oli rebasheina kujutis ja kaks läbikeerdunud, tagurpidi „A“ tähte. Ordeni omanikud lõunastasid pühapäeviti koos kuningannaga, süües erinevaid sellest taimest valmistatud roogi: pudrusid, külmi suppe, mis sarnanesid okroškale, kaloririkkaid ravijooke. Võib-olla oli ordeni loomine seotud mitte ainult veskiga, kus kuninganna kohtus oma armsamaga ja kus kus rootslased jahvatasid rebasheina seemet, vaid ka taime tuntud omadusega „süüdata armuleeki“ ja indiaanlaste uskumusega, et selle „Jumala kuldsete terade“ toiduks tarbimine aitab saada jumalataoliseks inimeseks. Ja see episood „ atsteekide müstilise teravilja“ ajaloost oli pikki aastaid kumamas unustusehõlmas olevast imetaimest.
Rebasheina toiteväärtust on raske ülehinnata. Võrdluseks: rebasheina valgusisaldus on 75 ühikut, piimal vaid 72. Juured, varred, lehed, õied ja seemned on ühel või teisel määral õli, tärklise, vitamiinide, pektiini, karotiini, proteiini, mikroelementide, mineraalsoolade, suhkru allikaks. See on terve unikaalse kõrgemate omadustega valkude tagavara, mis sisaldab lüsiini – väärtuslikku ja inimese organismile asendamatut aminohapet, mida rebasheina valkudes on 6-9%, mida on tunduvalt rohkem kui maisi, nisu, riisi valkudes. Jaapanis on võrreldud rebasheina rohelise osa toiteväärtust kalmaari lihaga võrdseks. Rebasheina seemnetest tehtud jahu ja tangud on kasutusel toiteväärtusliku lisandina (kuni 20%) dieettoodete tootmises: pudrud, leivatooted, makaronid, kondiitritooted, lastetoidud. Lisades leivaküpsetamisel nisujahule 10 % rebasheina jahu, omandab leib raviomadused ja see ei muutu ruttu vanaks.
Juba praegu toodetakse maailmas üle kolmekümne liigi rebasheina sisaldavat toodet: nuudleid, makarone, kastmeid, krõpse, biskviiti, küpsiseid, keekse, vahvleid, alkoholivabu jooke ja õlut.
Ja see on tegelikult alles „Jumala kuldsete terade“ suure võidukäigu algus maakeral, mis N. Vavilovi sõnul on määratud inimkonda toitma.
Ühes pole kahtlust – rebashein peab muutuma igapäevase menüü koostisosaks! Noored lehed meenutavad maitselt spinatit. Neid võib tarbida nii värskelt, kuivatatult kui konserveeritult. Kasutatakse salatites, suppides, liha- ja kalaroogades, kastmetes, küpsetistes, pirukatäidisena, tehakse teed ja lisatatakse kompotile, temast saadakse tervislikku mahla ja tehakse sellest siirupit. Säilitada saab teda kuivatatult ja külmutatult. Seemned on esmajärjekorras imepärase koostisega õli allikaks, see on rohkem hinnas kui astelpajuõli.

Loe rohkem: "Söödav rebashein".